Lõngakukkur

Võtad kotis sobiva lõngakera, paned lauale, alustad tööd.... jõuad sinna maani, kus on vaja lõnga juurde tõmmata kerast, tõmbad, kera veereb potsatusega maha ja hargneb veel laiali ka, kui noorem kass juhtub läheduses olema, siis see tuleb ja aitab veel omakorda lõnga laiali ajada mööda elamist. Tõstad lõngakera üles maast, kerid vajaliku kauguseni lõnga kokku tagasi kerasse ja paned uuesti lauale, teed tööd edasi (heegeldad või kood), tõmbad lõnga juurde ja JÄLLE paneb kera potsatusega põrandale ajama! Noo ja nii ikka kohe mitmeid kordi järjest! Tuleb tuttav ette eksole (neil kes koovad või heegeldavad)? Mul igatahes viskas siibrisse, et kaua ma siis seda lõnga mööda maad sedasi taga ajan???!!! 😆 Jätsin hetkel käsil oleva töö pooleli ja võtsin lõngasalvest mingid iidamast-aadamast ajast seisma jäänud lõngatokid. Kõik üks ja sama mark, ilusate pastelsete toonidega kollane, roheline ja roosa lõng ning hakkasin eile öösel siis endale lõngakorvi tegema, vaatasin netist enne veel kuidas sellist asja kõige parem teha oleks ja hakkasin pihta 😊
Täna lõpetasin ja selline ta siis sai, täitsa mõnus kukrukene, kuhu vajalikke lõngakerasid sisse supsata ja oma tööd edasi teha, ilma, et peaks neid kerasid pidevalt mööda põrandat taga ajama 😇

      

Ahjaa... kuna heegeldasin valdavalt nr.7 heegelnõelaga ja paksu lõngaga, siis oma tava heegelnõela käes hoidmisest ei tulnud midagi välja (hoiad nagu pliiatsit pmst käes), hakkas kole kiirest randme peale ja proovisin teist viisi heegelnõela käes hoida, mis peaks nagu ka siis õige hoidmine olema (hoiad pmst nagu väike laps, karumõmmi moodi lusikat peos 😆) ja sellega ei hakanud heegeldamine randme peale ja oli palju lihtsam ka kuidagi selle nõelaga ja lõngaga majandada 😊 aga seda viisi hoidmine tegi väikese sõrme ja sellest järgmise sõrme hellaks, nii et kui täna jätkasin kukru heegeldamisega, siis andis heegelnõel sõrmedes tunda 😄